OOPERI TEKE.

Inimesed, kes panid aluse ooperikunstile- juhtus see 16.-17. saj. vahetusel-, ei seadnud endale ülesandeks midagi uut või enneolematut luua. Vastupidi, nad püüdsid taaselustada juba olnut, nimelt antiiktragöödiat.

Tänu renessansile sündis ka ooper. Toimus see Itaalias- maal, kus renessanss algas kõige varem ning õilmitses kõige eredamalt.

Võitlus ühiskonna arengut takistava tardunud kirikuideoloogia võimutsemise vastu algas ennekõike linnade, kaubanduse ja käsitöö arengu mõjul. Küllalt tähtsat osa mängisid selles arengukäigus ka suured maadeavastused, mis tõestasid, et kõrgetasemeline kultuur eksisteerib ka väljaspool "kristlikku maailma" piire. Kunst, mis ülistas inimkeha ilu, jõudu ja täiuslikkust, kummutas paremini kui mistahes sõnaline jutt kiriku valelikud ja väljamõeldud väited inimese tühisusest. See kunst oli võimeline näitama inimest võrdsena jumalaga ning suunama inimigatsused ja unistused taevast maa peale.

Kui hakkas ilmnema, et kirikuideoloogia pole sugugi enam too ainuõige ning ilmeksimatu, hakkasid uusaja edumeelsed inimesed ikka rohkem ja rohkem pöörduma selle poole, mis oli veel antiikmaailmast säilinud. Algas võitlus antiiktraditsioonide taastamiseks kõiges, milles oli võimalik nende traditsioonide juurteni jõuda.

Tingituna oma geograafilisest asendist ja et Itaalia oli kunagise Rooma riigi pärija, sai just Itaalia uue ajastu esmakuulutajaks. Huvi järel, mida tunti antiikultuuri ja antiikarhitektuuri vastu, tärkas huvi ka antiikteatri vastu.

Amfiteatrid olid ehitatud nii täiuslikult, et heli, mis tekkis areeni keskele heidetud kivist, kostis ka kõige kõrgemate marmoristepinkideni. Veel tänapäevalgi hämmastavad need rajatised meie asjatundjaid.

Kõnesoleval ajal polnud veel olemas ühtset Itaalia riiki. Koosnes linnriikidest, kus olid võimul hertsogidünastiad- Firenzes, näiteks, Medicite dünastia; Milanos Sforza ja Mantovas Gonzagade dünastia; Veneetsia aga oli aristokraatlik vabariik ja Rooma kirikuriik. Nende linnriikide valitsejad püüdsid üksteist üle trumbata säravate ja suurejooneliste õukonnapidustustege. Sinna läksid linnriigi kõik varad. Andekaid kunstnikke, arhitekte ja muusikuid meelitati ühe õukonna juurest teise juurde ja nii tekkisid innustunute rühmad.

Üks niisugune rühm tekkis 16. saj. lõpul Firenzes. Seda nimetati "Firenze camerata"-ks (camerata- tuba, salong), kes oli huvitatud muusiksast antiikteatris. Nende ajal oli muusika polüfooniline. Selles kõlas ühteaegu mitu üksteisest sõltumatut iseseisvat viisi, mis olid ühendatud kindlate reeglite järgi. Hääled sulasid selles kokku kauniks ja haaravaks kõlaks, kuid sõnu oli raske eristada. Ja siis tegidki camerata rühma liikmed- olles ise arvamusel, et taastavad põhimõtteliselt antiikdraama muusikat- rea novaatorlikke samme. Üks neist, Vincenzo Galilei (Galileo Galilei isa), teeb ettepaneku asendada mitmehäälne laulmine ühehäälsega mingi pilli saatel, sest siis kandub sõna hästi kuulajani, kusjuures säilib teksti intonatsioon ja emotsionaalne värving. Kuna ta järgis sõna ning püüdis edasi anda kõneintonatsiooni, siis hakati teda nimetama retsitatiiviks. Retsitatiivi tekkimisega tärkas võimalus proovida taasluua antiikteatri etendusi.

Helilooja ja laulja Jakopo Peri kirjutas tolle aja tuntud poeedi Ottavio Rinuccini tekstile esimese uues stiilis ooperi "Daphne", mis lavastati 1597-1598. aastal ühe jõuka firenzelase majas. Kuna autorid järgisid antiikteatri eeskuju, oli teose süzee pärit antiikmütoloogiast (metsanümf Daphne, kes selleks, et pääseda pakku teda jälitava jumala Apolloni eest, muudab end loorberipuuks). Voolavad ja elegantsed värsid, liigutav muusika ning Peri hea osatäitmine kindlustasid etendusele suure menu ja seda korrati järgnenud aastail veel mitmel korral. Mitte väiksem edu polnud ka teisel uues stiilis loodud teosel, ooperil "Eurydike", mille autoreiks on Jacopo Peri ja Giulio Caccini (Rinuccini libreto). Lavastati 1600. aastal Maria Medici pulmade puhul ja selle edu leidis laia vastukaja, mistõttu selle teose kohta on meil ka rohkem teada (etendus algas fanfaarihelidega- avamängu tollal veel ei tuntud. See järel ilmus Proloog traagilise muusana ja esitas lauldes lühidalt eelseisva etenduse sisu. Nüüd tuli lavale koor, mille koosseisus oli karjuseid, nümfe ja allilma vaime, ning algas tegevus, mida saatis lava taha peidetud või kostümeeritud orkester. Iga laulja esitas mitut rolli, koor aga- erinevalt antiikteatrist-, mitte ainult ei jaganud oma arvamust toimuva kohta, vaid osales ka ise sündmustikus.). Koori esituses võisid lavalt kõlada ka madrigalid.

Claudio Monteverdi
(1567-1643)


on esimene neist väljapaistvaist muusikuist, kellega on seotud ooperikunsti areng. Tutvunud muusikalise draama esimeste näidetega, oskas Monteverdi hinnata neid suuri võimalusi, mida pakkusid Firenze camerata liikmete katsetused. Nende üritust jätkates astus ta aga kohe paraja sammu kaugemale. 1607. a. kirjutas ta muusikalise legendi "Orpheus". Seda teost, mille muusika on säilinud tänaseni, esitati mitmes õukonnateatris.

Keskse koha ooperis said Orpheuse kannatused. "Orpheuses" kujutati esmakordselt tõeliselt sügavaid ning kirglikke inimtundeid ja peamine osa nende tunnete edasiandmisel oli muusikal. "Orpheuses" on esmakordselt tunda ka tõelist dramaturgilist pinget. On kasutatud kontrastiprintsiipi, järske üleminekuid õnnest õnnetusse, mida oli laialt kasutatud juba antiikteatris, mis aga pärast Monteverdit sai ooperikunsti üheks olulisemaks nõudeks.

Kui Peri ja Caccini ooperites olid kesksel kohal tegelaste monoloogid, siis Monteverdi "Orpheuses" omandas suure tähtsuse nende omavaheline tegevus. Tekkis esmakordselt duetivorm.

Monteverdi andis ka orkestrile uue rolli- nüüdsest alates ei olnud orkester üksnes laulu saatja, vaid temast sai ka iseseisev sündmuste ning tunnete kajastaja. "Orpheuses" kasutas Monteverdi juba peaaegu kõiki tollal olemas olnud muusikainstrumente.

"Orpheuses" esines esmakordselt ka avamäng- muusikaline sissejuhatus järgnevale sündmustikule.

Ka järgmine etapp ooperikunsti arengus on seotud Claudio Monteverdi nimega. Ooper oli juba valmis ja asjatundjad teosest vaimustuses, aga senikaua, kui teda näidati üksnes õukonna valitud seltskonnale või eramajades, jäi ta kasvuhoonetaimeks, mis võis kergesti närtsida. Üksnes avalike etenduste värske tuul võis selgitada, missugune saatus teda ootab ja kuivõrd eluvõimeliseks ta osutub.

1613. a. asub Monteverdi elama Veneetsiasse ja saab seal Püha Markuse kiriku kapellmeistri koha. Mantova hertsog oli andnud talle loa lahkuda teenistusest tema juures. Jõudis lõpule tema talendi aastatepikkune ekspluateerimine, alaline rahapuudus, võlgades siplemine ja teenistustasu mangumine, mida hertsog oli heaks arvanud kuude kaupa maksmata jätta. Hertsogi juurest loata lahkumine olnuks ohtlik. Iga feodaalüliku õukonnas olid olemas palgamõrtsukad ning need said oma tasu ikka ja alati õigeaegselt.

Paljuski aitas Monteverdi tegevus kaasa sellele, et 1637. a. avati Veneetsias maailma esimene avalik ooperiteater.

1642. a. nägi ilmavalgust Monteverdi viimane ooper, tema loomingu tipp "Poppaea kroonimine", mis on loodud aasta enne helilooja surma. Ooper on meie päevini säilinud. "Poppaea kroonimine" on esimene ooper, mis ei ole kirjutatud mitte mütoloogilisele vaid ajaloolisele süzeele. Tegevus toimub antiikses Roomas,keiser Nero valitsemise ajal.

Monteverdi nimi, mis vahepeal tundus unustuse hõlma vajuvat, särab nüüd, 20. saj., täies hiilguses möödunud sajandi kõige kuulsamate muusikute seas. Tema oopereid (eelkõige "Orpheust" ja "Poppaea kroonimist") mängitakse taas mitmete maade ooperiteatrites ning nad vaimustavad publikut neis peituvate eetiliste probleemide sügavuse, humanismi ning oma tänapäevaliku kõlaga.

17. sajandi keskpaiku oli ooper juba leidnud kindla koha muude kunstiliikide hulgas. Tema õitseng sai alguse Veneetsias. Piisab, kui öelda, et sajandi lõpul oli tolles150 tuhande elanikuga linnas 16 ooperiteatrit.

Esialgu oli tollel uuel zanril mitmeid nimetusi: muusikaline jutustus, lauludraama, muusikaline draama, draama muusikaga. Lõpuks tekkis nimetus OOPER- sõna, millel pole midagi tegemist muusikaga ega teatriga (it. k. opera- töö, teos). Algul oli kasutusel ka sõnaühend opera musica, s. o. muusikateos. Hiljem jäi sellest järele üksnes opera.

Tänu Monteverdile tekkis Veneetsias oma ooperikoolkond. Samasugused ooperikoolkonnad tekkisid ka teistes Itaalia linnades. Nt. Napolis, mis oli kuulus oma olustikumuusika poolest ja kus kees väga vilgas tänavaelu. Nii juhtuski, et ooperisse hakkasid tungima stseenid rahva elust, peamiselt koomilised, ning rahvamuusika intonatsioonid. Antiiksüzeega ooperis olid need sissetungid sageli kohatud. Tulemus: Napoli ooper jagunes kahte harru:

tõsine ooper-opera seria

koomiline ooper-opera buffa.

Opera buffa sai alguse tõsise ooperi intermeediumidest (lõbusatest vahepaladest ooperi vaatuste vahel). Intermeediumid omandasid publiku hulgas erilise populaarsuse. Ajapikku hakkasid tekkima iseseisvad olustikuainelised ooperietendused, mille aluseks võeti tollal Itaalias väga populaarsesd olustikulised komöödiad.

Napoli koolkonna opera seria suurim esindaja oli Alessandro Scarlatti (1660-1725), kes kirjutas 115 ooperit.

Selleks ajaks oli ooperikunst juba Itaalia piiridest väljunud. Prantsusmaal, Inglismaal ja Saksamaal hakkasid etendusi andma itaalia ooperitrupid.

18. sajandisse läks ooper aga enne kõike Itaalia rahvusliku loominguna.

Copyright Anu-Mai Lillo
Kasutatud kirjandus: V. Pokrovski "Vestlusi ooperist"

Mis jši meelde?