Kontsert

Erinevalt sümfooniast on kontserdivorm tavaliselt mõeldud ühe silmapaistva mängija esiletoomiseks. Selle helivormi puhul ei puudu kunagi väike riskimoment. Võib-olla ei jõua viiuldaja seekord nõutud ülikõrgete nootideni? Või juhtub, et pianist võtab kogu jõuga vale akordi?
Algselt oli sõna "kontsert" tähendus lihtsalt kõigi erinevate pillimeeste ühendatud ehk "kontserteeritud" esitus. Kontserdivormi rajajaks sai 17.sajandi lõpul itaalia helilooja Arcangelo Corelli, kelle kontsertides väike rühm mängijaid ("concertante") vastandus suuremale rühmale ("ripieno"). Sedasorti kontserdid kandsid tihti nime grosso ehk "suur kontsert". Kõige kuulsamate concerto grosso`de hulka kuuluvad Antonio Vivaldi "Neli aastaaega". Bachi 6 Brandenburgi kontserti on loodud erinevatele kooseisudele. Kui näiteks kontserdis nr.6 on kasutatud üksnes keelpille, siis viienda kontserdi solistidegrupis kõlavad särava klavessiinipartii kõrval veel flööt ja viiul.
Kontserdi arengu võtmefiguur oli Mozart. Vahest kaalukaima osa tema loomingust moodustavad tema 27 klaverikontserti. Mozart on loonud veel teisigi kontserte, nende hulgas 6 viiulile, 4 metssarvele ning veel üks või kaks sellistele pillikombinatsioonidele nagu flööt ja harf.
Beethoven seadis kontserdi arendamisel enesele nii kõrgeid nõudmisi, et kirjutas vaid mõne teose, 5 klaverikontserti.
Hilisemad klaverikontserdid aga kaldusid olema sedavõrd rasked, et tihtipeale suutsid neid mängida vaid heliloojad ise. Iseloomulikumate näidetena võib tuua Chopini 2, Liszti 2, Bartóki 3 ja Rahmaninovi 4 kontserti.
Teadmata põhjustel kujunes kontsert erinevalt 4-osalisest sümfooniast vaid kolmeosaliseks. Tal puudub elav menuett ehk skertso - sümfoonia tantsuline osa. Kontsertidele ainuomaseks jooneks on kadents, muusikalõik esimese osa lõpu eel, kus orkestri vaikides dirigent langetab taktikepi ning kogu publik jääb lummatult kuulama solisti mängu.
Tänapäeval, mil igalt pillimängijalt nõutakse virtuooslikust, on sündinud uus "kontsert orkestrile". Nii on see zanr pärast täispööret oma arengus saanud taas kuju, mida tundsid tema loojad Bach ja Corelli.